Anni Oviir: 4 põhjust, miks hoonete süsiniku jalajälje arvutamist ei tohi edasi lükata
Uued keskkonnanõuded ei peaks täna kellelegi üllatusena tulema ning on pehmelt öeldes üllatav, et samal ajal, kui ettevõtjad on hoogsalt süsiniku jalajälje arvutamiseks valmistunud, peab riik ise tempot liiga kiireks, tõdeb ehituse olelusringi juhtivekspert Anni Oviir.
Hiljuti andis kliimaministeerium teata, et CO2 jalajälje arvutuskohustuse, mis pidi eelduslikult jõustuma 1. jaanuaril 2026, on edasi lükatud 2028. aastani. Kuigi on arusaadav, et uute regulatsioonide rakendamine nõuab planeerimist ja ettevalmistusi, on teised riigid juba paljud esitatud põhjendused lahendanud ja Eestis on võimalik kiiremini kohaneda. Nõuete edasilükkamine võib hoopis aeglustada sektori innovatsiooni ja üleminekut kestlikumale ehitusele, lükates edasi vältimatuid muutusi.
Seotud lood
Vaatamata sellele, et hoonete süsiniku jalajälje arvutamise kohustust lükati kaks aastat edasi, küsivad ja vajavad seda nii era- kui avaliku sektori tellijad aina rohkem, ütleb Riigi Kinnisvara hoonete keskkonnasäästliku arendamise projektijuht Kadri-Ann Kertsmik.
Kuigi Eesti lükkas hoonete süsinikujälje arvutamise kohustust edasi, ei saa ehitussektor endale lubada vana mentaliteedi jätkamist. Tänapäevane ehitus peab mõtlema laiemalt kui ainult tehnilised normid ja kiire kasum, kirjutab Foruse kinnisvara jätkusuutlikkuse juht Jaanika Veldre.
Kestlikkusvalla inimesed saavad lõpuks hakata päriselt väärtust looma. Andmepunktide tõlgendamise asemel on nüüd fookuses parimad praktikad ja ideed, kirjutab ehitusfirma Rand & Tuulberg kestlikkuse juht August Kompus.
Eesti riik on otsustanud edasi lükata hoonete süsiniku jalajälje arvestuse kohustuse 2026. aastalt 2028. aastale, kuid samas leidub ehitussektoris palju entusiaste, kes teevad juba arvutusi enda äranägemise järgi ja vajaksid riigilt kiiremini ühtset ja selgemat infot, räägiti saates “Eetris on ehitusuudised.“
Lasita Aken juht Karl-Martin Rammo on roheteemasid alati vajalikuks pidanud, kuid tõeline heureka-hetk tabas teda Rio de Janeiro olümpiamängudeks valmistudes. Ühtekokku neljadel olümpiamängudel osalenud Rammo sõnul oli ujudes igapäevane see, et lahes hulpisid vastu plast ja prügisaared ning surnud ja roiskunud elukad. “See oli hetk, kus taipasin, et olenemata sellest, kus maailma otsas me ka poleks, jõuab kõik ühel hetkel merre,” rääkis ta raadiosaates “Juhtides tulevikku”.
Enimloetud
5
Viimased uudised
Üritused
Hetkel kuum
Liitu uudiskirjaga
Telli uudiskiri ning saad oma postkasti päeva olulisemad uudised.
Tagasi Kestlikkusuudised esilehele