Riigisekretär on kliimaseaduse suhtes ülikriitiline: eelnõu pole kooskõlas rahvusvaheliste eesmärkidega

Nii nagu paljud ettevõtjad, teadlased ja õiguseksperdid viitab ka Peterkop kliimaseaduse eelnõu vähesele ambitsioonikusele. Ta toob välja vastukõlad eri dokumentide kasvuhoonegaaside (KHG) vähendamise eesmärkides. Eesmärkide mitte täitmine tähendab rahalist kulu riigieelarves.

Euroopa Liidu eesmärk on saavutada 2050. aastaks kliimaneutraalsus ning vähendada 2030. aastaks oma heitkoguseid 55% võrreldes 1990. aastaga. Lisaks on Euroopa Komisjon teinud ettepaneku vähendada KHG koguseid 2040. aastaks 90% võrreldes 1990. aastaga.

Eesti vahe-eesmärkides on Peterkopi sõnul tehtud aga mööndusi. Seletuskirjas on märgitud, et 2030. aasta heitkogused ei ületa 2022. aasta taset, mis tähendab 59% langust võrreldes 1990. aastaga. Heitkoguste tase on märkimisväärselt suurem juba kokku lepitud tasemest 2035. aastaks, mis on -71% võrreldes 1990. aastaga. “Eesti 2035” strateegias on aga kirjas, et heide peaks 2035. aastaks vähenema 80%. See tähendab 9% jagu erinevust. Lisaks puuduvad seaduses valdkondlikud 2050. aasta eesmärgid, mis seab seaduse tõsiseltvõetavuse kahtluse alla, tõdeb Peterkop.

“Eelnõus puudub aga piisav teaduslik põhjendus, miks seatud eesmärgid on võrreldes Euroopa Liidu üldise tempoga sedavõrd tagasihoidlikud,” kirjutas Peterkop.

Eestil on kohustus vähendada aastaks 2030 oma heidet jagatud jõupingutuste määruse sektoris (JJM) 4,7 miljonit tonni CO₂ ekvivalenti (t CO₂e) ehk -24% võrreldes 2005. aasta tasemega. Kliimaseaduse eelnõu järgi oleks 2030. aastal heide aga 4,9 mln t CO₂e ehk vaid -20% võrreldes 2005. aastaga. Seega on süsinikuheite vähendamine lubatust madalam.

Sama probleem on metsanduses. LULUCF (maakasutuse, maakasutuse muutuse ja metsanduse) sektoris on Eestil kohustus vähendada 2030. aastaks KHG heidet või suurendada sidumisi 434 kt CO₂e võrreldes 2016.-2018. aasta keskmisega. See on Peterkopi sõnutsi aga kaheldav, sest raiemahtu ei ole plaanis vähendada ja pakutud põhiline lisameede on puidu suurem väärindamine mahuga 3 mln tihumeetrit aastas.

Kui Eesti eesmärke ei täida, peame ostma ühikuid heitkogustega kauplemise süsteemist (HKS), mis tähendab rahalist kulu riigieelarves.

Samuti toob Peterkop välja, et oleks õiglane kehtestada põlevkivitööstusele eraldi heitkoguste vähendamise eesmärgid, kuivõrd on põlevkivitööstus suurim KHG emiteerija ja sektori õiglast üleminekut toetatakse.

Kuigi kliimaministeeriumi esindajad on korduvalt rõhutanud, et kliimaseaduses arvestatakse olemasolevate tehnoloogiatega, ei vasta see Peterkopi hinnangul tõele. “Eelnõu keskendub peamiselt tulevikutehnoloogiatele, jättes kõrvale praegused ja juba kättesaadavad lahendused, mis on Euroopa Liidu kliimapoliitika põhielementideks,” märgib Peterkop. Ta lisab, et kliimapoliitika ei saa sõltuda tehnoloogia arengust, mis võib osutuda algsest kulukamaks või aeglasemaks.

Näiteks ei arvesta kliimaseadus Peterkopi sõnutsi biomassi kasutamise vähendamisega soojuse tootmisel, mis on ELi suund. EL eelistab küttesektoris pigem elektrifitseerimist, heitsoojust ning päikese- ja geotermaalenergiat.

“Seetõttu leiame, et eelnõu ei ole kooskõlas ÜRO ja Euroopa Liidu tasandil kokku lepitud eesmärkidega ka valdkondlike ja vahe-eesmärkide tasandil ning tuleb viia nendega kooskõlla,” kirjutab Peterkop.

Peterkopi sõnutsi pole seaduseelnõus selgelt määratud, kellelt ja millisel viisil on võimalik nõuda eesmärkide täitmist. Samuti on ebaselge, mis on riigi kohustused ja tagajärjed juhul, kui seatud eesmärke ei täideta, tõdeb ta.

“Täiendavalt märgime, et eelnõu toob kaasa märkimisväärse bürokraatia ja halduskoormuse kasvu, sealhulgas strateegilise planeerimise vaatest, ning mis on vastuolus kehtiva valitsuse prioriteetidega ega arvesta riigieelarve kärbete vajadustega,“ kirjutab Peterkop.

Loe täispikka tagasisidet lisatud PDFist.